Wednesday 9 April 2014

,,Nagu päris''

1. aprillil külastasin Nõmme raamatukogu, kus avati Nõmme kultuurikeskuse Kunstistuudio poolt näitus ,,Nagu päris''. Eksponeeritud olid koopiamaalid erinevatelt tuntud kunstnikelt ning tušijoonistused. Näitusel olid välja toodud järgnevate kunstnike tööd: Kaja Hiiemaa, Rita Enna, Olav Maranik, Ilmatar Rooda, Liivia Mahlapuu, Sheila-Mari Sang, Johanna Väinaste, Grete Madar ja Maia Noorväli. Kunstistuudiot juhendab Maia Noorväli. Näitus on avatud 2.aprillist kuni 30.aprillini. 

Jäljendatavad kunstnikud sai igaüks ise valida ning seal esines selliseid tuntud nimesid nagu Vincent can Gogh, Konrad Mägi, Paul Sezanne, William Turner jne. 

Jaapani tušimaalides oli kujutatud bambuseoksi, kalasid, ploomiõisi ja Hiina Sinise Hobuse Aasta puhul ka hobuseid.

Maalid olid äärmiselt sarnased originaalile ning raske oli neil vahet teha. Kõik tööd olid väga omamoodi ja  meeldis ka teatav suur kontrastsus piltide vahel. Kuna kogu see üritus ja kunstistuudios käimine on vabatahtlik üritus, siis oli ka töödelt aru saada, et loomeprotsessi olid kõik õpilased nautinud ning ka piisaval määral tõsiselt võtnud. Peamiselt oli kasutatud guašše ning õlimaali. 

Kelly del Rosso ,,Mystical'' -Johanna Väinaste

Antud pilt meeldis eelkõige oma värvikirevuse pärast ja teatava maagilisuse tõttu, mis maalilt õhkus.
                 William Turner ,,Fishermen upon a Lee-Shore in Squally Weather''

Grete Madari poolt kujutatud William Turneri töö puhul meeldis mulle kindlasti hea värvidekasutus ning detailide osav välja toomine, merelained olid tõesti suurepäraselt õnnestunud. Pildile on loodud täpselt vastav meeleolu, mis paneb antud töösse rohkem süüvima. Teost vaadates võib lausa tunda mere lõhna ja kuulda selle kohinat ning omab teatavat mõju vaatlejale.



,,Frida''

Frida Kahlo sündis 6. juuli 1907 ning suri 13.juuli 1954. Päritolult on ta mehhiklane ning enamiku oma elust veetis ta Mehhikos, Coyoacan'i külas. Oma sünniaastaks on ta ise öelnud olevat 1910, kuna sel aastal algas ka Mehhiko revolutsioon ning ta soovis, et teda sellega seostataks. Ta ei lasknud endas ka kellelgi pettuda, kuna sobitus oma iseloomu ja tegude poolest sinna segasesse revolutsioonilisse aega ideaalselt. Fridat iseloomustas kõige paremini kirglikkus, mässumeelsus, värvid, patriootlikkus ning valu.

 Kuue aastaselt diagnoositi tal poliomüeliit, mis muutis ta parema jala peenemaks kui vasaku, sellest tulenes ka tema pikkade ning värviliste seelikute kandmine. Hiljem teismeeas sattus ta bussiõnnetusse, mis jättis jälje kogu tema elule. Tema selgroog, rangluu, mitu roiet ja vaagnaluu murdusid, parem jalg purunes 11 kohast, sai muljuda ning väändus, õlg sai viga ning kõhtu tunginud metalltoru tekitas tõsiseid sisemisi vigastusi, mille tulemusena ei saanud kunstnik kunagi lapsi. Saadud vigastuste tõttu pidi ta elatud aja jooksul läbi elama 32 operatsiooni. Pärast õnnetust oli ta sunnitud 3 kuud veetma voodis, kogu keha kipsis. Sellel hetkel otsustas ta jätta pooleli oma õpingud ning edaspidi tegeleda maalimisega.



Tema tööd on üldiselt väga sürrealistlikud ning omapärased. Loominguperioodi vältel maalis ta vähemalt 140 tööd, millest 55 olid portreepildid. Frida on ka ise öelnud, et ta maalis seda, mida kõige paremini tundis ja ei kujutanud ,,unenägusid'', vaid oma tegelikku reaalsust. Väga suurt mõju tema töödele on avaldanud  bussiõnnetus, abielu Diego Rivera'ga ja nurisünnitused. Antud olukorrad põhjustasid talle väga palju probleeme ja valu, mida Kahlo oma loomingus ka kajastas. Ühtlasi võis see olla viis, kuidas oma mineviku deemonitest vabaneda. Tema tööd, nagu ka ta ise on väga värviküllased, dramaatilised ning täidetud erinevate sümbolitega.










 Võib öelda, et Frida Kahlo oli kindlasti oma aja suurkuju ning julge eristuja. Oma ühiskonna norme trotsiva käitumise, kirglikkuse, temperamentsuse ja suurepärase andega suutis ta võita paljude südamed, kuid seal samas pälvisid need omadused ka palju negatiivset vastukaja. Usun, et ta oli inimene, keda sai kas armastada või vihata.  Ta oli naine, kes julges elada iga oma keharakuga.

Killukesi Firda ütlemistest:

“Nothing is absolute. Everything changes, everything moves, everything revolves, everything flies and goes away.” 

 “I hope the end is joyful, and I hope never to return.”

Monday 7 April 2014

Moment - Gunnar Smoliansky

14.detsembril Stockhomi Modernmuuseumi külastades sai käidud ka Gunnar Smolianksy näitusel ,,Moment''. Kuraatoriks oli Anna Tellgren.

Smoliansky sündis 1933. aastal Visby's Gotlandi saarel. Tal on olnud väga pikk ning viljakas karjäär fotograafina. Enne vabakutselisena 1960. aastatel tööle asumist, töötas Gunnar industriaal fotograafi ning fotoajakirjanikuna. Ta kuulub nende piltnike põlvkonda, kes panid aluse Rootsi dokumentaal fotograafiale seitsmekümnendatel. Stockholmi linn on teda autasustanud Lennart af Petersen'i auhinnaga 2005. aastal. Enamik tema töid on must-valged ning oma tööde ideed on ta alati ise genereerinud. Inspiratsiooni on ta saanud elades aastaid Södermalm'il ning Saltsjö-Boo'l.

Antud projekti kallal on ta töötanud 1992. aasta juunist kuni 1994. aasta septembrini. Töö koosneb 401 pildist, suurusega 18x24 cm. Antud pildid on tehtud väga huvitaval ning innovatiivsel meetodil, millest mina isiklikult pole varem kuulnud. Fotograaf võttis valgustundliku paberi, millega fotosid ilmutatakse ning jättis selle mõneks ajaks päevavalguse kätte. Seejärel kastis autor oma parema käe ilmutusvedelikku ning vajutas selle siis paberile. Paber tumenes ainult nendest kohtadest, mis olid antud vedelikuga kontaktis olnud.


Modena Museet'i külastatud näitustest pälvis see väljapanek enim minu poolehoidu. Kõik 401 pilti oli koondatud ühe ruumi kolmele seinale, kus head atmosfääri oli loomas ka vastav sume valgustus. Gunnar Smoliansky töödest võib leida väga palju elufilosoofiat. Iga päev oma elust saame tegelikult uuesti ehk n-ö puhtalt lehelt alata (nagu ka Gunnar iga päev võttis uue lehe). Päeva lõpuks kujundame paberile just täpselt sellise käekujutise, millise ,,jälje'' me antud kahtekümne nelja tundi maha jätsime. Teisisõnu iga hetk ehk moment on tähtis, iga päeva jaoks on antud üks leht ja sinna mahub vaid üks käsi ning valikuid on vaid kaks, kas parem või vasak käsi. Kumma valiksid sina?

                                                   Üks hetk - üks paber - üks käsi



Sunday 30 March 2014

Cindy Sherman - Untitled Horrors

Skeppsholmeni saarel asuvas Modernmuuseumis on 19. oktoobrist 2013 kuni 19.jaanuarini Cindy Shermani näitus pealkirjaga ,,Untitled Horros''. Antud näitust külastasin 14.detsembril 2013.


 Esmakordselt on Shermani looming eksponeeritud ka Stockholmis. Esindatud on nii tema loominguaastate ühed esimesed tööd, kui ka nüüd vastvalminud pildid. Töödest peegeldub läbiva joonena pimedus, grotesksus ja viletsus. Tema fotod on lihtsasti mõistetavad, kuid samas peidavad endas mitmeid labürinte ning on üpriski vastuolulised. Autor ise on nii modell kui ka fotograaf, kuid pildid pole siiski portreed. Piltides on fragmente filmidest, kunstist kui ka meediast, tõmmates paralleele tuttava ja tundmatu vahel.


Cindy Sherman, sündinud 1954.aastal, kasvas üles New York'is. Oma lapsepõlve on ta kirjeldanud kui kaitstud ja äärmiselt üksildast aega, mis oli ühendatud mitmete TV seriaalide ja reklaamide vaatamisega, millel oli temale suur mõju. 1974 aastal läks ta Buffalo kunstikooli, kuna vanemad ei lubanud tal Manhattanile kolida. Seal avas ta Hallwalls'i kunstikeskuse/galerii, mis sai kiirelt väga tuntuks ning heaks hüppelauaks New Yorgi kunstimaailma.



Kunstniku  teoste juures enim meeldibki tema uudne ja innovatiivne lähenemine oma piltidele ning kuidas need on kujutatud. Oma kuntsikogemuse juures võin öelda, et sarnaste töödega varasem kokkupuude puudub. Mulle imponeerivad tema teoste mõtted, kuid veidi vähem meeldib mulle see, kuidas need on teostatud (meik, pildi üldine atmosfäär jms). Kuid siinkohal arvan, et antud teistsugune lähenemine oma piltidele on talle kasuks tulnud ning see on kujunenud tema n-ö firmamärgiks. Usun, et taolised uudsed pildikujutusviisid vajavadki rohkem aega, et harjuda. Oma loomingus ongi ta tähelepanu  koondanud ainult naistele, kuna võib-olla pole seda tänapäeva maskuliinses maailmas piisavalt tehtud. Kogu loometöö kutsubki minu arvates naistele ning nende igapäevaelule sügavamat pilku heitma. Kuna külastatud näitusel pilte teha ei lubatud, siis kasutan interneti materjale ning mainimist vajab ka veel see, et teostel nimed/pealkirjad puuduvad.







Sunday 15 December 2013

Afrikanska mästerverk

Iidne Aafrika kunst

Stockholmis Skeppsholmeni saarel, Bergrummeti maa-alustes saalides on eksponeeritud Nigeeria iidse Ife kultuuri kunstiteoseid ning lühiülevaade nende ajaloost. Näitus on avatud 7.septembrist 2013 kuni 23.veebruarini 2014. Antud näitust külastasin 14.detsembril.


Üle tuhande skulptuuri, mis on tehtud metallist, kivist ja terrakotast jutustavad Aafrika Ife tsivilisatsiooni lugu, mis on kuulub Yoruba rahvale Nigeerias. Tänapäeval võib Yoruba järeltulijaid kohata ka Brasiilias, Kuubal, Haitil ning USA's. Praegusel hetkel peaks nende populatsioon olema ligikaudu 35 miljonit. Ekspositsioonil on välja toodud skulpuutrid  12.-15. sajandini. Põhiliselt kujutati jumalaid, pühasid loomi ja valitsejaid. Ühtlasi võib näituselt leida ka erinevaid esemeid, mida kasutati riitustel või ka üksikud tarbeesemed (nagu näiteks tool). Aja jooksul maeti skulptuurid Ife tänavate alla.


Subjektiivsest seisukohast vaadatuna jäin näitusega rahule ning eriti positiivne oli see, et eksponeeritavatele skulpuutridele oli leitud taoline koht nagu Bergrummeti koopad. Usun, et näitus oleks olnud veidi kuiva võitu, kui see oleks ülesseatud akadeemilis-klassikalisse näitusesaali. Hämmastav oli muidugi ka see, kui hästi ikkagi enamik kujusid oli säilinud, võttes arvesse, et pärit on need juba 12.sajandist. Äärmiselt põnev oli oma silmaga näha nii vanu esemeid, mis koos selle keskkonnaga seal, tõi just kui Yoruba kultuuri kultuuri mulle lähemale. Näib, et ka Rootsi rahva poolt on see sooja vastukaja saanud, sest uudistajaid muuseumi jagus. Näituses pettuma ei pidanud, sest seatud ootused osutusid täpselt selliseks, nagu lootsin.





          Bergrummeti koopad


                                     



Tegemist on kausiga, milles võidi hoida teo vedelikku, segtuna ravimtaimedega. See raviv palsam, mida kutsuti omi ero-ks. Seda kasutati antiseptikuna ning ohvriannina jumalatele.