Esmakordselt on Shermani looming eksponeeritud ka Stockholmis. Esindatud on nii tema loominguaastate ühed esimesed tööd, kui ka nüüd vastvalminud pildid. Töödest peegeldub läbiva joonena pimedus, grotesksus ja viletsus. Tema fotod on lihtsasti mõistetavad, kuid samas peidavad endas mitmeid labürinte ning on üpriski vastuolulised. Autor ise on nii modell kui ka fotograaf, kuid pildid pole siiski portreed. Piltides on fragmente filmidest, kunstist kui ka meediast, tõmmates paralleele tuttava ja tundmatu vahel.
Cindy Sherman, sündinud 1954.aastal, kasvas üles New York'is. Oma lapsepõlve on ta kirjeldanud kui kaitstud ja äärmiselt üksildast aega, mis oli ühendatud mitmete TV seriaalide ja reklaamide vaatamisega, millel oli temale suur mõju. 1974 aastal läks ta Buffalo kunstikooli, kuna vanemad ei lubanud tal Manhattanile kolida. Seal avas ta Hallwalls'i kunstikeskuse/galerii, mis sai kiirelt väga tuntuks ning heaks hüppelauaks New Yorgi kunstimaailma.
Kunstniku teoste juures enim meeldibki tema uudne ja innovatiivne lähenemine oma piltidele ning kuidas need on kujutatud. Oma kuntsikogemuse juures võin öelda, et sarnaste töödega varasem kokkupuude puudub. Mulle imponeerivad tema teoste mõtted, kuid veidi vähem meeldib mulle see, kuidas need on teostatud (meik, pildi üldine atmosfäär jms). Kuid siinkohal arvan, et antud teistsugune lähenemine oma piltidele on talle kasuks tulnud ning see on kujunenud tema n-ö firmamärgiks. Usun, et taolised uudsed pildikujutusviisid vajavadki rohkem aega, et harjuda. Oma loomingus ongi ta tähelepanu koondanud ainult naistele, kuna võib-olla pole seda tänapäeva maskuliinses maailmas piisavalt tehtud. Kogu loometöö kutsubki minu arvates naistele ning nende igapäevaelule sügavamat pilku heitma. Kuna külastatud näitusel pilte teha ei lubatud, siis kasutan interneti materjale ning mainimist vajab ka veel see, et teostel nimed/pealkirjad puuduvad.
